Panin jope selga, soe sall kaela, emme kalossid jalga, võtsin mp3-e ja Morgani ning läksin õue. Tegin mõned sammud, avasin värava astusin ning sulgesin väravaukse enda järel. Kõrvaklapid kõrva, empekas tööle ning otsemaid tuli sealt suurepärane laul, pärast seda veel üks ja nii edasi. Seega, ma seisin enda aia taga tee peal, vahtisin taevasse. Taevas oli paksult ilusaid, hämmastavalt ilusaid tähti täis, üks säravam kui teine. See lummas mind täielikult. Mõni minut seisingi keset teed, silmad taevapoole ning imetlesin seda põhjamaist ilu. Veidi aja pärast hakkasin keerutama. Taevasilmad moodustasid karusselli. Veidi aja pärast avastasin end tantsimast keset teed, olles ihuüksi tähistaeva valguses. Minu üllatuseks otsustas kaks tähte end loovutada ning need langesid alla, VIUH! Siiski jõudsin ma soovida, mis on minu puhul haruldane. Kaks esimest soovi, mis pähe tulid. Ma tean, et need lähevad täide. Muud võimalust polegi, need tähed ei veaks mind nõnda alt. Olin üdini selle hetke lummuses. Selle hetke, milles viibisin vaid mina ning tähed.
Ma tõesti ei tea, kui kaua ma väljas viibisin, kuid tuppa jõudes valdas mind sootuks teine tunne kui ennist välja minnes. Selline kogemus on kindlasti see, mille peab salvestama oma salavarna, mis koosneb kõige imelisematest mälestustest, mis eales läbi elatud. Nüüd on mul juures üks ilus-ilus mälestus, mida taaselustada halvematel aegadel, et see siis südant soojendaks ja hinge paitaks.
Elu on ilus! :)
3 kommentaari:
kift
Vao. Kõlab väga imelisena. :)
Vao. Kõlab väga imelisena. :)
Postita kommentaar