... Every second of existence is a choice we all make between living and dying. This is a moving and uplifting song to life, one that reminds us that every moment in our lives is special and precious. ...

Paulo Coelho "Veronika decides to die"

Coldplay - How You See The World

Are you missing something?
Looking for something?
Tired of everything
Searching and struggling
Are you worried about it?
Do you wanna talk about it?
Oh You're gonna get it right some time

There's so much to be scared of
And not much to make sense of
Are you running in a circle?
You can't be too careful
And you can't relate it
'Cos it's complicated
Oh You're gonna get it right some time
You're gonna get it right some time

It's how you see the world
How many times can you see?
You can't believe what you learn

It's how you see the world
Don't you worry yourself
Your not gonna get hurt

Is there something missing?
There's nobody listening
Are you scared of what you don't know?
Don't wanna end up on your own?
You need conversation
And information

Gonna get it right sometimes
You just wanna get it right sometimes

It's how you see the world
How many times have you heard?
You can't believe a word

It's how you see the world
Don't you worry yourself
'Cos nobody can learn

That's how you see the world
That's how you see the world

Oled see, kes on sinu sõbrad.

See pole minu asi. See ei puuduta mind. Ma ei sega end sellesse.








DAMN IT, see pole nii kerge, mille kuradi pärast pean ma sellest hoolima? Tahan, et mul oleks selline ON/OFF nupp, kust ma saan ise valida, et kas mul on tunded või et olen tundetu. Elu oleks mitu korda lihtsam. -.-

Ära muretse! Alati võib olla hullem.

Ära muretse! Alati võib olla hullem. JAH. Nõus. Aga camoon, see pole ju kellegi lohutus. See on mõnitamine! Kui mulle eile rumalale tundus, et elu ongi võib-olla ilus. Siis täna tuli välja, et ma olen tõpeoolest rumal ja naiivne, kui seda usun. NAERUVÄÄRNE. Alati võib olla hullem. Ja minu meelest on praegu niigi hull. Ma ei suudaks taluda, kui läheks veel hullemaks. HIAGE. Ma olen niiiiii vihane ja pettunud ja mul on häbi. Mul on häbi oma sõprade pärast ja see teeb haiget. Kogu see teema on niivõrd tobe ja segane. Miks ei võiks inimesed elada oma elu ja olla rahulikud. Miks peab minema teistega hüppama asjade pärast, mis neid ei puudutagi. MIS KURADI PÕHIMÕTTED!? ARGH. Ma olen nii kohutavalt vihane praegu, et mul on tunne nagu ma lõhkeks iga hetk. Ei ole hea tunne, ausalt öeldes.

Olen jälle katki.

Tänane õnnelause: Inimene vajab ellujäämiseks puhast reputatsiooni - IROOOOOOOOOOONIA!

Iga päevaga läheb pisut paremaks :)

Life is colorful, but fortunately after all there's always SUN :)

Nagu ilmselt juba aru olete saanud, on mul viimasel ajal päris sitased päevad olnud... Aga täna rääkisin tükk aega Kerriga msnis ( no see mu englishman :D) ja ta tegi mu tuju imetlusväärse lihtsusega heaks. Ta on nii armas lihtsalt ja hea huumoriga. Ma unustasin kogu sita ja nautisin vestlust. Aitäh sulle Kerr, selle eest. Sa ei tea, kui palju meie pärastlõunane vestlus mind aitas ;)

Msni tekstid kui ta mind n-ö lohutama pidi:

1. your generally cool
2. You have amazing eyes that flicker in the light
3. your laugh brings a smile to my face
4. your radience brings a tear to my eye when i remember you


No on ju imearmas? :)

Still confused.

Nüüd ma olen katki. Ma pole ma ise. Ma olen tükkideks kistud ja see pole hea. Millal saab kõik need tükid taas kokku panna? Need on ju igal pool laiali.

Tahan olla üksi. Ja ma tahan kõik endast välja nutta. Ma ei nuta tesite ees. Siis tunnen ma ennast nõrgana. Ja teised ei tohi seda näha.

Tõepoolest, mõistus pole oma teha. Aga no kurat küll, miks mulle seda nii kohutavalt vähe on antud? Kergelt öeldes närvi ajab.

Shit happens jh. Ja kõige nõmedam on see, et ma olen selles sitas ise süüdi. Küll on vahva!?

Tahan nüüd üksi olla. Kohe päriselt. Selliseid hetki pole palju. Aga nüüd on see käes. Ma pean olema üksi ja kuulama ning korrastama oma mõtteid. Sest hetkel on veel kõik sassis.

Ja
mina
olen
endiselt
katki
.

Confused.

GOOD MORNING, SIR.

Tükike Inglismaast siis. Oli tõepoolest super ja aeg lendas, lendas. Lendas kiiresti. Liiga kiiresti. Jäite mulle südamesse. Igatsen. Aga ma nii väga loodan, et näen teid sügisel Saksamaal ning kevadel Eestis. Loodan, loodan, loodan. See lihtsalt peab nii minema, eksole!?

Igal juhul, olen nüüd koolis. Tagasi Eestis. Tagasi igapäevaelus, rutiinis, kus mind painab rutiin, tähtajad, kontrolltööd, järeltööd jne. Inglismaal oli elu teine. Seal polnud mingeid kohustusi ega muresid. Seal oli lihtne. Elu oli lill. Ilus lill.

Nii raske on kuidagi, kui keegi küsib, et kuidas mul siis Inglismaal läks, kuidas meeldis, mida tegin jne. Vastan alati, et väga meeldis ja et parandasime maailma. Aga fakk, ma tahaks ju veel nii palju öelda. Aga ei oska. Ei oska oma emotsioone väljendada. See oli kuidagi kirjeldamatu. Totaalselt teine maailm. Ja need, kes seal ei olnud, ei mõista seda. Seega saavad nad mult küllaltki pealiskaudse tagasiside. Kurb.

No enivei.. ma olen üldse so confused viimasel ajal. Kõik on peas sassis kuidagi. Aga ma saan sellest üle. Kunagi. Loodetavasti õige pea. Ja et kõik laheneks positiivselt.

Üldse ei tahaks teha praegu selliseid tähtsaid otsuseid nagu ma hetkel olen sunnitud tegema. Kuidas ma tean, mida ma tahan? Keda ma tahan? Kuidas ma tahan? Kuhu ma tahan? Kas ma tahan minna aastaks Soome Hankosse õppima? Suurepärane võimalus ju eksole, mis on veel toredam, kui tõepoolest Kiku ka tuleb. Ma tean, et meil oleks seal väga superlahe. Aga mis toimub samal ajal siin - Eestis? Ja kui ma lähen Soome, kas ma siis saan ka minna kooliajast vahepeal nädalaks Saksamaale? Laagrisse. TAHAN TEADA!

Ja kuradi nõme, et sellele küsimusele oodatakse mult vastust juba HOMME! Ebareaalne ju. Ma ei suuda nii kiiresti mõelda. Kas ma peaksingi siis nagu reaalselt kirjutama lehe peale plussid ja miinused? Ei tea. Ei oska. Ei saa iseendaga hakkama.

segased lood -.-

Õõõõõõõõh. I'll be fine some day.