Nüüd ma olen katki. Ma pole ma ise. Ma olen tükkideks kistud ja see pole hea. Millal saab kõik need tükid taas kokku panna? Need on ju igal pool laiali.
Tahan olla üksi. Ja ma tahan kõik endast välja nutta. Ma ei nuta tesite ees. Siis tunnen ma ennast nõrgana. Ja teised ei tohi seda näha.
Tõepoolest, mõistus pole oma teha. Aga no kurat küll, miks mulle seda nii kohutavalt vähe on antud? Kergelt öeldes närvi ajab.
Shit happens jh. Ja kõige nõmedam on see, et ma olen selles sitas ise süüdi. Küll on vahva!?
Tahan nüüd üksi olla. Kohe päriselt. Selliseid hetki pole palju. Aga nüüd on see käes. Ma pean olema üksi ja kuulama ning korrastama oma mõtteid. Sest hetkel on veel kõik sassis.
Ja
mina
olen
endiselt
katki
.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar