Igal juhul, olen nüüd koolis. Tagasi Eestis. Tagasi igapäevaelus, rutiinis, kus mind painab rutiin, tähtajad, kontrolltööd, järeltööd jne. Inglismaal oli elu teine. Seal polnud mingeid kohustusi ega muresid. Seal oli lihtne. Elu oli lill. Ilus lill.
Nii raske on kuidagi, kui keegi küsib, et kuidas mul siis Inglismaal läks, kuidas meeldis, mida tegin jne. Vastan alati, et väga meeldis ja et parandasime maailma. Aga fakk, ma tahaks ju veel nii palju öelda. Aga ei oska. Ei oska oma emotsioone väljendada. See oli kuidagi kirjeldamatu. Totaalselt teine maailm. Ja need, kes seal ei olnud, ei mõista seda. Seega saavad nad mult küllaltki pealiskaudse tagasiside. Kurb.
No enivei.. ma olen üldse so confused viimasel ajal. Kõik on peas sassis kuidagi. Aga ma saan sellest üle. Kunagi. Loodetavasti õige pea. Ja et kõik laheneks positiivselt.
Üldse ei tahaks teha praegu selliseid tähtsaid otsuseid nagu ma hetkel olen sunnitud tegema. Kuidas ma tean, mida ma tahan? Keda ma tahan? Kuidas ma tahan? Kuhu ma tahan? Kas ma tahan minna aastaks Soome Hankosse õppima? Suurepärane võimalus ju eksole, mis on veel toredam, kui tõepoolest Kiku ka tuleb. Ma tean, et meil oleks seal väga superlahe. Aga mis toimub samal ajal siin - Eestis? Ja kui ma lähen Soome, kas ma siis saan ka minna kooliajast vahepeal nädalaks Saksamaale? Laagrisse. TAHAN TEADA!
Ja kuradi nõme, et sellele küsimusele oodatakse mult vastust juba HOMME! Ebareaalne ju. Ma ei suuda nii kiiresti mõelda. Kas ma peaksingi siis nagu reaalselt kirjutama lehe peale plussid ja miinused? Ei tea. Ei oska. Ei saa iseendaga hakkama.
segased lood -.-
Õõõõõõõõh. I'll be fine some day.

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar